Autentsus – sõna, mida kasutatakse palju, kuid mõistetakse harva
15.11 muusikateraapia päeval arutlesime päeva lõpetavas paneelis autentsuse üle. See ei olnud mugav vestlus. Ja see on hea märk.
Kõlama jäid osalejate erinevad vaated:
kelle jaoks tähendab autentsus iseendaks jäämist iga hinna eest
kelle jaoks haavatavust ja ausat eneseavaldust
kelle jaoks hoopis professionaalset selgust ja piire
ning ka hääled, kes tundsid, et „autentsus” on muutunud tühjaks moesõnaks, millega õigustatakse kõike
Need vaated ei olnud vastuolus – nad paljastasid, kui mitmekihiline see teema tegelikult on.
Jagan selles postituses enda mõtteid autentsuse kohta.
Autentsus ei ole impulss, vaid küpsus
Üks levinumaid eksitusi on arvata, et autentsus tähendab:
„Ma ütlen ja teen seda, mida hetkel tunnen – see olen mina.”
Ei. See on impulsiivsus, mitte autentsus.
Autentsus ei ole sama mis filtrita väljendamine.
Autentsus eeldab kontakti iseendaga ja vastutust suhte ees.
Kui inimene on närvisüsteemi tasandil ülekoormatud, traumareaktsioonis või kaitses, siis see, mida ta väljendab, on kohastumine, mitte olemus.
See võib olla vali, aus, isegi „toores” – aga mitte tingimata tõene.
Tõeline autentsus ei karju.
Ta on selge.
Ja sageli vaiksem, kui me ootame.
Autentsus ei ole ka rollist loobumine
Teine äärmus:
„Autentsus tähendab, et ma ei tohi enam olla professionaalne, hoida piire või struktuuri.”
Terapeut, juhendaja, õpetaja või ruumihoidja ei kaota autentsust seeläbi, et ta hoiab struktuuri.
Vastupidi – küps struktuur on sageli kõige ehedam väljendus sisemisest selgusest.
Autentsus ei tähenda:
et jagad kõike
et oled kogu aeg „avatud”
et segad oma isiklikud protsessid kliendi omadega
Autentsus tähendab, et sa tead, kes sa oled oma rollis, ega kasuta maski, mis on sinuga vastuolus.
Kus autentsus tegelikult algab: kehas
Kõige täpsem ja vähem romantiseeritud arusaam, mis mind eriti kõnetab:
autentsus ei ole mõtte- ega identiteediküsimus, vaid kehastunud seisund
Kui inimene on:
kontaktis oma kehaga
reguleeritud närvisüsteemiga
kohal hetkes
siis tema reaktsioonid, valikud ja sõnad hakkavad loomulikult kattuma sellega, kes ta on.
Autentsust ei „leita” mõtiskledes.
Autentsus ilmub, kui keha ei pea enam kaitsma, pingutama ega kohanema.
Seepärast ei piisa ainult:
eneserefleksioonist
väärtuste kaardistamisest
identiteedi sõnastamisest
Ilma kehata jääb see kõik teoreetiliseks.
Autentsus ei ole valmisolek – see on protsess
Üks olulisemaid äratundmisi autentsuse uurimisel:
autentsus ei ole seisund, kuhu jõutakse ja jäädakse.
See on pidev dialoog:
minu sisemise tõe
hetke reaalsuse
ja suhete vahel
Mõnel päeval tähendab autentsus selget piiri.
Teisel päeval vaikimist.
Kolmandal oma hääle kasutamist.
Ja vahel – ausalt – tähendab see ka tunnistamist:
„Ma ei tea praegu.”
See on ebamugav.
Aga see on päris.
Miks autentsus on tänases maailmas nii valus teema?
Sest me elame ajastul, kus:
nähtavus on valuuta
haavatavus on muutunud turundusvõtteks
„ole sina ise” tuleb sageli ilma toetuseta, kuidas see turvaliselt võimalik on
Paljud inimesed tunnevad, et nad peaksid olema autentsed, aga nende närvisüsteem ei ole selleks valmis.
Tulemuseks:
ülejagamine
läbipõlemine
segadus rollides
süütunne, et „ma ei ole piisavalt ehe”
See ei ole isiklik läbikukkumine.
See on süsteemne probleem.
Parim, mida autentsus tegelikult pakub
Mis siis autentsus on?
Võime olla kontaktis iseendaga nii, et sellest sünnib selgus, mitte kaos.
See tähendab:
ma kuulan oma keha enne, kui räägin
ma eristan oma tundeid ja rolle
ma ei sunni end nähtavaks, ega ka peitu
ma tegutsen kohast, kus minus on piisavalt turvalisust
Autentsus ei tee elu lihtsamaks.
Aga ta teeb selle päriseks.
Ja just see ongi põhjus, miks see teema meid puudutab, raputab ja aeg-ajalt ärritab.
Sest sügaval sisimas me kõik teame: midagi vähem ei rahulda enam.
