Kui laps ei suuda keskenduda, ei pruugi probleem olla tähelepanus

Laps niheleb toolil.

Kodutööd võtavad tunde.

Õpetaja ütleb, et ta ei keskendu.

Sina tead, et ta on tark laps. Ometi tundub õppimine tema jaoks palju raskem kui teistele.

Kui lapsel on raskusi keskendumise, käitumise või õppimisega, püütakse sageli lahendust leida ülemistelt püramiidi tasanditelt. Harjutatakse tähelepanu, õpetatakse enesekontrolli või püütakse seletada, kuidas "õigesti käituda".

Aga mis siis, kui küsimus ei olegi ainult lapse õppimises? Mis siis, kui küsimus on hoopis selles, mida tema närvisüsteem vajab?

Tegevusterapeut Kathleen Taylor ja eripedagoog Maryann Trott lõid juba 1991. aastal õppimise sensoorse püramiidi. See mudel on aastakümneid aidanud mõista midagi väga lihtsat, kuid samas väga olulist:

õppimine ei alga ajust. Õppimine algab kehast.

Püramiidi mõte on näidata, et:

1. kõigepealt areneb närvisüsteem,

2. seejärel sensoorsed süsteemid,

3. siis sensoorsed ja motoorsed oskused,

4. seejärel tähelepanu, taju ja koordinatsioon,

5. ning alles kõige tipus on akadeemiline õppimine ja mõtlemine.

Maja ei püsi ilma vundamendita

Kui ehitame maja, ei alusta me katusest. Kõigepealt rajatakse ikka vundament ja alles siis saab ehitada seinad, paigaldada aknad, uks ja lõpuks katus.

Lapse areng toimub samal põhimõttel.

Kõige ülemisel tasandil näeme seda, mida täiskasvanud kõige rohkem märkavad:

• õppimist,

• keskendumist,

• enesekontrolli,

• probleemide lahendamist,

• käitumist.

Need on justkui maja katus. Kuid nende all on palju sügavamad kihid, mis jäävad sageli märkamata.

Kõigepealt tuleb keha

Närvisüsteem õpib maailma tundma meelte kaudu kogudes pidevalt infot kehast ja ümbritsevast maailmast.

Puudutused.

Liikumine.

Tasakaal.

Helid.

Lõhnad.

Maitsed.

Valgus.

Mida mitmekesisemad on lapse kogemused, seda rohkem tekib ajus uusi ühendusi. Ja lisaks ühenduste loomisele aitavad need kogemused kujundada arusaama iseendast ning ümbritsevast maailmast.

Eriti olulised on kolm süsteemi:

• puudutustaju,

• tasakaalu- ja liikumismeel,

• kehaasendi tunnetus.

Need aitavad lapsel tunnetada, kus ta asub, kuidas tema keha liigub ja kas maailm tema ümber on turvaline. Just need on olulised arengulised põhisüsteemid.

Mäng ei ole ajaraiskamine

Tänapäeval on lihtne arvata, et areng toimub eelkõige õppimise kaudu, seetõttu suuname lapsi juba varakult lugema ja arvutama. Tegelikult toimub suur osa arengust just mängides.

Ronides.

Kiikudes.

Pööreldes.

Joostes.

Mullas sonkides.

Liivalosse ehitades.

Tasakaalu otsides.

Puude otsa turnides.

Need tegevused ei ole lihtsalt meelelahutus, need ehitavad lapse aju. Liikumise kaudu õpib laps oma keha tundma. Keha kaudu areneb närvisüsteem. Ja hästi organiseeritud närvisüsteem loob aluse õppimisele.

See puudutab ka täiskasvanuid

Mida rohkem olen töötanud närvisüsteemi, hingamise ja traumateadliku lähenemisega, seda enam olen märganud, et sama põhimõte kehtib ka täiskasvanute puhul.

Kui oleme stressis, ärevad või läbipõlenud, otsime sageli lahendust mõistuse tasandilt. Loeme raamatuid, kuulame podcaste, osaleme koolitustel või püüame oma mõtteid positiivsemaks muuta.

Teadmised on väärtuslikud. Kuid närvisüsteem ei muutu üksnes teadmiste kaudu. Aju võib mõista, et kõik on korras, kuid keha võib samal ajal jätkuvalt elada ohutundes. Närvisüsteemi seisukohalt ei ole oluline mitte see, mida me teame, vaid see, mida me kogeme.

Kui laps vajab arenguks liikumist, puudutust, tasakaalu ja sensoorseid kogemusi, siis ka täiskasvanu närvisüsteem vajab neid kogu elu.

Erinevus on selles, et lapse puhul aitavad need kogemused närvisüsteemi üles ehitada. Täiskasvanu puhul aitavad need taastada paindlikkust, mis võib pikaajalise stressi, trauma, ülekoormuse või istuva eluviisi tõttu väheneda.

Võib isegi öelda, et paljud närvisüsteemi toetavad praktikad – hingamine, jooga, tants, looduses liikumine ja kehatöö – pakuvad täiskasvanule seda, mida mäng pakub lapsele: võimalust õppida, kohaneda, taastuda ja kasvada.

Regulatsioon enne õppimist

Kui keha tunneb end turvaliselt, muutuvad kättesaadavaks kõrgemad ajufunktsioonid – keskendumine, õppimine, loovus, empaatia, planeerimine ja probleemide lahendamine.

Kui keha on aga pidevalt valvel, kulub suur osa energiast ellujäämisele.

Seetõttu on traumateadlikus lähenemises üha enam hakatud rääkima põhimõttest:

"Regulatsioon enne harimist."

See tähendab, et enne kui aju saab õppida, peab närvisüsteem tundma end piisavalt turvaliselt.

Tagasi selle juurde, mis on päriselt oluline

Võib-olla on õppimise sensoorse püramiidi suurim kingitus meeldetuletus, et inimene ei ole ainult mõistus.

Meil on keha.

Närvisüsteem.

Meeled.

Emotsioonid.

Suhted.

Kuid järjest rohkematel lastel jääb sensoorne vundament nõrgaks, kuna on:

• vähem vaba mängu

• vähem õues viibimist

• vähem ronimist ja tasakaaluharjutusi

• rohkem istumist

• rohkem ekraane

• vähem kehalisi kogemusi

Õppimine, areng, emotsionaalne tasakaal ja eneseregulatsioon kasvavad välja hästi toetatud närvisüsteemist.

Kui tahame toetada lapse keskendumist, käitumist ja õppimisvõimet, tasub kõigepealt küsida:

• Kas ta liigub piisavalt?

• Kas ta saab piisavalt mitmekesiseid sensoorseid kogemusi?

• Kas tema keha tunneb end turvaliselt?

• Kas tema närvisüsteem saab seda tuge, mida arenguks vajab?

Sest sageli ei ole küsimus selles, mida laps veel õppima peab, vaid millist kogemust tema aju ja keha vajavad.

Ja kui täiskasvanutena tunneme end ülekoormatuna, võime küsida:

Millal ma viimati päriselt hingasin?

Millal ma viimati liikusin ilma eesmärgita?

Millal ma viimati tundsin, et mul on aega lihtsalt olla?

Sageli ei vaja me rohkem teadmisi. Vajame rohkem ühendust iseendaga. Sest õppimine, kasvamine ja tervenemine algavad hetkest, mil keha saab kogeda, et ta on hoitud.