Keha ei ole tahke masin. Mida interstiitsiumi avastus meile tegelikult õpetab?

Viimastel aastatel on palju räägitud ühest huvitavast teadusavastusest — interstiitsiumist. Mõnes artiklis nimetatakse seda isegi “uueks organiks”, mille teadlased alles nüüd avastasid.

Ausalt öeldes kõlab see nagu klikimagnet. Ja siiski… selle kõige taga on midagi päriselt olulist ka. Mitte siiski “uus organ”, vaid muutuv arusaam inimesest endast.

Pikka aega vaadati keha nagu masinat

Lääne meditsiin on olnud erakordselt edukas: traumakirurgia, antibiootikumid, intensiivravi, diagnostika — see kõik on päästnud miljoneid elusid. Samas on selle edu kõrval kujunenud ka üsna mehaaniline vaade inimesele.

Keha kui süsteem:

• siin on lihased,

• siin närvid,

• siin organid,

• siin sümptom,

• siin ravim.

Ja kuigi see lähenemine töötab paljudes olukordades hästi, jääb siiski midagi sageli puudu, sest inimene ei koge ju ennast juppidena.

Me kogeme:

• pinget kogu kehas,

• emotsioone, mis liiguvad läbi rindkere või kõhu,

• ärevust, mis ei ole ainult “mõte peas”,

• kohalolu, mis mõjutab hingamist,

• puudutust, heli või hingamist, mis muudavad kogu süsteemi seisundit.

Sest keha ei toimi eraldatud osadena, ta toimib suhtes kogu tervikuga.

Mis siis ikkagi avastati?

Teadlased hakkasid uurima elusat kude uue tehnoloogia abil. Mitte kuivatatud koeproove mikroskoobi all, vaid reaalselt elavas kehas liikuvat ja pulseerivat struktuuri. Ja nad märkasid midagi huvitavat.

Meie sidekoe sees ei ole kõik “täis”. Seal on tohutu vedelikuga täidetud ruumide võrgustik.

See võrgustik:

• ümbritseb organeid,

• kulgeb naha all,

• seob lihaseid ja veresooni,

• suhtleb lümfisüsteemiga,

• liigub koos hingamise ja kehaga.

Seda nimetatakse interstiitsiumiks. See ei ole päris “uus organ”, küll aga uus viis näha midagi, mis kogu aeg olemas oli.

Ja see on huvitav: nii avastus ise, kui ka see, kuidas meie pilk ajas muutub.

Me olime harjunud vaatama surnud kude

Aastakümneid uuriti keha peamiselt fikseeritud koeproovide kaudu. Kude kuivatati, töödeldi kemikaalidega ja lõigati õhukesteks viiludeks. Aga kui vedelik eemaldada, vajuvad need peened ruumid kokku. See on justkui märg käsn, mis kuivades lapikuks muutub.

Ehk: me vaatasime keha staatilisena, kuigi ta on tegelikult pidevalt liikuv, pulseeriv ja vedelikuline.

Ja ausalt…kas see ei peegelda natuke ka laiemat viisi, kuidas inimest käsitletakse? Me mõõdame, analüüsime, klassifitseerime, aga elus inimene ei ole staatiline objekt.

Ta hingab. Kohaneb. Aeg- ajalt tõmbub kokku, siis avardub. Hoiab kinni ja laseb lahti.

Miks see närvisüsteemi mõttes oluline on?

Viimastel aastatel räägitakse järjest rohkem närvisüsteemi regulatsioonist. Ja põhjusega. Sest väga paljud inimesed ei vaja enam infot. Neil on seda juba liiga palju.

Nad teavad:

• kuidas peaks puhkama,

• kuidas peaks toituma,

• kuidas peaks mõtlema,

• kuidas peaks rahunema.

Aga keha kahjuks sageli ei järgi seda teadmist. Ja siin muutub keha kui vedelikuline ja omavahel seotud süsteem väga huvitavaks.

Kui keha on pidevas kaitses:

• hingamine muutub,

• fastsia pingestub,

• vedelike liikumine muutub,

• lihastoonus muutub,

• siseorganite liikuvus väheneb.

Keha ei ole siis “valesti”. Ta kohaneb pingelise olukorraga. Ja mõnikord jääb ebamugavus püsima nii kauaks, et inimene unustab, mis tunne on päriselt lõdvestuda.

Võibolla sellepärast ainult rääkimisest alati ei piisa

See ei tähenda, et jututeraapia oleks halb. Aga järjest rohkem on näha, et ainult mõistmisest ei pruugi piisata.

Keha hoiab kogemust alles:

• hingamises,

• toonuses,

• rütmis,

• reaktsioonides,

• sisemises valmisolekus.

Ja vahel tekib muutus alles siis, kui inimene saab kogeda midagi uut kogu süsteemiga: turvatunnet, aeglustamist, kontakti, väljahingamist, kohalolu. Mitte ainult sellest rääkides, vaid kehaliselt tunnetades!

Kus siin piir läheb?

Interstiitsium ei “tõesta” energia meridiaane. See ei kinnita automaatselt alternatiivmeditsiini teooriaid. Teadus ei ole seda veel kinnitanud. Samas liigub teadus järjest enam suunas, kus inimene ei ole enam lihtsalt biokeemiline masin.

Üha rohkem nähakse:

• keha võrgustikulisust,

• närvisüsteemi mõju kogu organismile,

• sotsiaalse keskkonna mõju kehale,

• hingamise mõju ajule,

• emotsioonide füüsilist mõõdet,

• sidekoe ja vedelike rolli regulatsioonis.

Kõige targem koht ei ole äärmustes, vaid kuskil nende vahel. Kohas, kus inimene on tervik.

Mis on olulised küsimused?

Mitte: “Kas see on uus organ?”

vaid hoopis: "Mis juhtub siis, kui hakkame inimest jälle nägema elava tervikuna?"

Mitte ainult sümptomina ega diagnoosina ega probleemina, mida parandada. Vaid tervikliku süsteemina, mis pidevalt püüab ellu jääda, kohaneda ja tasakaalu leida.

Ja võibolla sellepärast mõjuvadki vahel:

• üks sügav hingamine,

• turvaline puudutus,

• kohalolu,

• hääl,

• vaikus,

• rütm,

• või lihtsalt tunne, et keegi päriselt on kohal…

rohkem, kui oskame mõõta, sest inimene on liikuv, tundev ja pidevalt suhestuv tervik.